LAADIMINE

Kirjuta otsingusõna

Ajalugu Aktuaalne Juubel

Retk läbi kahe sajandi “Sünnitis asutisest” Tartu Tervishoiu Kõrgkoolini

Jaga

Tänavu 210. aastapäeva tähistava Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lugu kätkeb endas kahe sajandi jagu teadmisi meditsiiniajaloost Eestimaa pinnal. Algselt ämmaemandate koolitamiseks mõeldud asutus on käsikäes Eesti Vabariigiga murdnud end läbi nii Vene keisririigi kui ka Saksa ja Nõukogude okupatsiooni aegadest. Iga režiimi ajal on asutus kandnud isemoodi nime. Tartu linna erinevates majades tegutsenud kool on alates 1976. aastast leidnud omale kodu Nooruse tänaval. Alates 2005. aasta 28. augustist kannab kool nime Tartu Tervishoiu Kõrgkool (TTK). Heidame põgusa pilgu TTK värvikirevasse ajalukku.

Tartu ülikooli rektor ja Tartu ülikooli naistekliiniku juhataja Christian Friedrich von Deutsch. 1804-1833 (TM F 687:9); Tartu Linnaajaloo Muuseumid / Tartu Linnamuuseum
Tartu ülikooli rektor ja Tartu ülikooli naistekliiniku juhataja Christian Friedrich von Deutsch. 1804-1833 (TM F 687:9); Tartu Linnaajaloo Muuseumid / Tartu Linnamuuseum

Ämmaemandate koolitamisest 19. sajandil

Leidmaks hilisema TTK alguspunkti, peame minema 19. sajandi algusesse – aega, mil haigeid ravides ei tuntud veel tänapäevast antiseptikat, rääkimata viirustest ja vaktsiinidest. Meie mõistes lapsekingades arstiteadus oli baltisaksa kultuuriruumis siiski võrdlemisi hästi arenenud. Enamik Eesti aladel tegutsenud arstiteadlasi oli hariduse saanud prestiižsetest Saksa või Vene keisririigi ülikoolidest.

1802. aastal taasavatud Tartu Ülikoolis pandi kolm aastat hiljem alus uuele õppetoolile, mis sai nimeks “Sünnitusabi ja loomaravi”. Osakonda kutsuti juhtima baltisaksa meditsiiniteadlane Christian Friedrich von Deutsch (1768–1843). Soola tänaval asunud eramaja neljas toas tegutsenud raviasutust (tollase nimega “Sünnitis asutis”) peeti esimeseks omataoliseks Vene keisririigis.

1809. aastal, mil riiklikul tasandil võeti vastu otsus hakata rajama ämmaemandate koole, oli von Deutsch taas õige mees õiges kohas. Nii asutaski teenekas teadlane 1811. aastal Tartu Ülikooli sünnituskliiniku juures ämmaemandate kooli, mida peetakse Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vanimaks eelkäijaks.

Paberil oli ämmaemandate kool mõeldud maapiirkondades kohalikule sünnitusabile ligipääsu parandamiseks. Esialgu see aga ei õnnestunud. Kooli pääsesid vaid need, kes oskasid lugeda ja kirjutada ning kogu õpe oli saksakeelne. Naised, kes kriteeriumitele vastasid ehk peamiselt mitte-eesti päritolu, läbisid (vaid!) 7 kuud kestnud õppe, mille tulemusena omistati neile “privilegeeritud ämmaemanda” tunnistus. Igaks õppeaastaks soovijaid aga ei jätkunudki. On teada, et esimese 15 aasta jooksul lõpetas kooli kokku 27 ämmaemandat.

Ülikooli hallatava kõrvalasutusena oli kool 19. sajandi teises pooles pidevalt rahalistes raskustes. Kooli astuda soovijaid oli endiselt vähevõitu. Ämmaemandate kool oli sunnitud aastail 1881-1882 suisa oma tegevuse peatama.

Järgneval aastal aga võttis kooli juhtimise üle Max Runge, temalt omakorda Aleksandr Muratov. Muratovi-aegsest koolikorraldusest teame me seda, et 9 kuud kestnud õppe jooksul omandati aineid nii eesti kui ka läti keeles. Lisaks varasemale pidi õpilane kooli kandideerimisel tundma aritmeetikat. Visalt liiguti ämmaemandate hariduse parandamise poole.

Eesti Õdede Ühingu Õdedekooli asutaja Anna Erma (THM F 788); Eesti Tervishoiu Muuseum SA
Eesti Õdede Ühingu Õdedekooli asutaja Anna Erma (THM F 788); Eesti Tervishoiu Muuseum SA

1919. aastal toodi Tallinna ämmaemandate kool Emajõe-linna üle ning liideti siinse naistekliinikuga. Ühendatud õppeasutust juhtis üks esimesi naistehaiguste eriarste Rudolf Bernakoff.

Eesti-aegne õdede kool

Paralleelselt ämmaemandatega arenes 19. sajandi jooksul ka meditsiiniõe elukutse. Esialgu oli veel tegemist halastajaõdedega, keda Eestis hakati koolitama alates 19. sajandi teisest poolest. Eelkõige toimus väljaõpe kohalike kirikute ja kloostrite juures seotuna religioossest kombestikust. Sarnaselt ämmaemandate koolile õpetati ka halastajaõdesid saksa keeles. On teada, et alates 1912. aasta lõpust võeti Tartus Mellini erakliinikusse vastu eesti tütarlapsi.

Vabadussõja keeristes tekkis kiiresti meditsiiniõdede puudus. Selle leevendamiseks korraldati Viljandis esimesed eestikeelsed kursused õdede ettevalmistamiseks. Sõja järel muutus õe elukutse populaarsus hüppeliselt. Eesti Vabariigi Tervishoiu Peavalitsuses otsustati õe kutse tunnistada arsti, ämmaemanda jt meditsiiniliste kutsetega samaväärseks.

Suure panuse õe professiooni edendamiseks sõdadevahelises Eesti Vabariigis andis Anna Erma (1884- 1974). Hiljem õdede kooli juhatajana ülelinnalist austust ja kuulsust kogunud Erma omandas hariduse Peterburis ning osales operatsiooniõena Esimese ilmasõja ajal Saksamaal sõjaväehaiglas. Kogenud diakonissina (halastajaõena) asutas ta 1923. aastal kodumaale naastes Eesti Õdede Ühingu (EÕÜ). 1925. aastal otsustas erialaliit rajada õdede kooli, mille juhatajaks sai EÕÜ president Erma.

Õdede kool oli vormilt iseseisev, kuid igapäevatöös suuresti seotud ülikooliga, sest õppetöö toimus peamiselt ülikooli ruumides ning klassi ees seisid ülikooli õppejõud. Õppetöö kvaliteedile mõjus see aga hästi: varasemalt sõja ajal oli õdedele korraldatud lühiajalisi kursuseid, kus saadud teadmised ei olnud sedavõrd põhjalikud kui kaasaegne meditsiin oleks eeldanud. Ülikoolis sai lisaks teoreetilisele osale rakendada õpitut ka praktiliselt, osaledes kliiniku igapäevatöös. Praktika oli õppuritele tasuta – küll aga pidid nad nõus olema mistahes ülesannete täitmisega, mis kliinik neile seadis.

Anna Erma koos õpilastega õhtusöögilauas. Autori ülesvõte säilikust EAA.T-1055.1.442.
Anna Erma koos õpilastega õhtusöögilauas. Autori ülesvõte säilikust EAA.T-1055.1.442.

Kooli võeti igal aastal vastu 12-15 tütarlast. Sooviavaldusi oli kordades rohkem, kuid noorte tüdrukute haridustase ei vastanud sageli kooli ootustele. 1925. aasta detsembris ilmus ajalehes Postimees üleskutse kandideerimaks viimastele vabadele kohtadele meditsiinikoolis.

Õdede kooli õpilased praktikal Maarjamõisa närvikliinikus, keskel professor Ludvig Puusepp. Autori ülesvõte säilikust EAA.T-1055.1.442.
Õdede kooli õpilased praktikal Maarjamõisa närvikliinikus, keskel professor Ludvig Puusepp. Autori ülesvõte säilikust EAA.T-1055.1.442.

Anna Erma karmi, kuid õiglase käe all õppimist on meenutanud mitmed hilisemad vilistlased. Näiteks oli Ermal kombeks sisseastumiseksamite asemel vestelda iga õppida soovijaga eraldi. Diakonissihariduse saanuna väärtustas ta koolikorralduses kristlikku moraali. Õpilased pidid nii koolis kui ka linnaruumis kandma koolivormi: tumesiniseid mantleid ning sama värvi tanu või baretti. Samuti oli kooli internaadis vaja õpilastel endil teha kõikvõimalikke majapidamistöid, sest kooli palgal oli vaid üks keetja-perenaine. See pidi arendama tulevastes õdedes kohusetunnet ning korraarmastust.

24. mai 1939 Postimehes kirjutatakse: “Distsipliin on aga vajalik õe kutses rohkem kui kusagil mujal, sest alaline valvelolek kaasinimeste aitamiseks nõuab pidevat ja kindlat iseloomu ja vastupidavust.”

1930. aastal koondusid õdede tiiva alla ka seni sünnituskliiniku juures baseerunud ämmaemandad. 1932. aastal koliti aadressil Veski 4 asunud majja, kus elas aastatel 1867-1876 tuntud embrüoloog Karl Ernst von Baer. Järgnevatel aastatel kujunes ämmaemandusest justkui meditsiiniõdede kursuse kõrgem aste. Kui kolmeaastase õppe esimesed kaks kursust oli koolis nimetatud vastavalt kliiniliseks ja hoolekandekursuseks, siis kolmandal aastal õpiti lisaks ämmaemandust. Kooli lõpetanul oli õigus töötada nii õe, hooldaja kui ka ämmaemandana. Lisaks said kõik lõpetajad soovi korral Eesti Õdede Ühingu liikmeteks. Sageli suundusid kooli lõpetanud maakohtadesse tööle – see tähendas, et õdesid oli vaja ette valmistada võimalikult laiapõhjaliselt, mh õpetada, kuidas arsti asemel sünnitust vastu võtta.

Kool sõja ajal ja pärast sõda

Teise maailmasõja ajal oli Tartu Meditsiinilises Keskkoolis hariduse omandamine piiratud. Nii praktiseerivad kui juba kooli lõpetanud õed olid rakendatud sõjameditsiini etteotsa. Medõdede kõrval õppisid ka velskrid – mõlema eriala õppeaega lühendati kahele aastale, et saaks võimalikult kiiresti ja palju personali tööle suunata. Senise keskkooli diplomi ettenäitamise asemel võis kooli õppima asuda juba pärast 7. klassi. 1941. aasta 26. veebruaris reorganiseeriti senine õdede kool Tartu Meditsiiniliseks Keskkooliks.

Saksa okupatsiooni ajal (1941-1944) veeti suur osa kooli mööblist ning tehnilisest aparatuurist Saksamaale. Pärast sõda tuli koolikorraldus põhimõtteliselt nullist üles ehitada. Ruume oli kasutada piiratud arv, õppevahendeid polnud saada – meditsiinikoolist vaatas vastu sõjajärgne nukker kitsikus. Esimestel sõjajärgsetel aastatel oli tavaline see, kui õpetajad (sh tollane direktor Pärtelpoeg) koos õpilastega käisid üheskoos metsast küttepuid hankimas, et klassiruumi sooja saada.

Ainult kaks õpetajat töötas koolis täiskohaga, ülejäänud 36 õpetasid muu töö kõrvalt. Õdede professiooni maine pärast sõda langes – selle põhjuseks on peetud seda, et jätkati, nagu sõja ajal oli tavaks, õpilaste vastuvõtmist pärast 7. klassi. Taas lahutati ka ämmaemandate ettevalmistamine medõdedest. Õppeaastal 1945/1946 oli erialasid kokku viis: koolitati velskreid, velskreid-akušööre, medõdesid, proviisoriabisid ja medlaborante. Kokku õppis koolis 224 õpilast. 1950. aastate lõpul oli laual ka plaan tuua meditsiinikooli tagasi stomatoloogiaosakond. Leiti, et linna hambaravipolikliinik ei suudaks niivõrd palju praktikakohti õpilastele pakkuda. Hambaarstide koolitamine jäi vaid Tartu (Riikliku) Ülikooli pärusmaaks.

Tartu meditsiinikool (Nooruse t). Tartu, 1999. Foto Aldo Luud., TM F 1069:79, Tartu Linnaajaloo Muuseumid / Tartu Linnamuuseum.
Tartu meditsiinikool (Nooruse t). Tartu, 1999. Foto Aldo Luud., TM F 1069:79, Tartu Linnaajaloo Muuseumid / Tartu Linnamuuseum.

Nõukogude aja iseärasused meditsiinikoolis

Ligi viis aastakümmet kestnud Nõukogude okupatsiooniaega jäi lugematu hulk olulisi sündmusi ja inimesi. Seepärast piirdun vaid väikese osa nimetamisega. Valitud teemad on tänapäeva tudengile tuttavad ainuüksi (vana)vanemate heietustest.

Nõukogude ajal peeti kooli sünniaastaks 1925. aastat, kui asutati EÕÜ õdede kool. Asutuse juubelit peeti ikka sama suure innu ja kohusetundega, kuid sündmus oli muuhulgas rakendatud ka ideoloogiavankri etteotsa.

17. detsembril tähistati tavapäraselt aastapäeva ateismi konverentsiga. Näiteks 1964. aastal esines konverentsil Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika-füüsika teaduskonna dekaan seltsimees Anatoli Mitt. Kooliaasta kroonikas on kirjutatud nii: “Seltsimees Mitt vastas esitatud rohketele küsimustele, kuid küsimusele: “Mis usku on mustlased?” jäi ka tema vastuse võlgu.” Kas sina oskaksid sm Mittile esitatud küsimusele vastata?

Tartu Meditsiinikool, praktikum. I kursuse õed Aime Valme, Anneli Kutsar ja Ly Sander õpetaja Juta Oja (vasakult 2.) juhendamisel. 1979, TM F 935:129, Tartu Linnaajaloo Muuseumid / Tartu Linnamuuseum.
Tartu Meditsiinikool, praktikum. I kursuse õed Aime Valme, Anneli Kutsar ja Ly Sander õpetaja Juta Oja (vasakult 2.) juhendamisel. 1979, TM F 935:129, Tartu Linnaajaloo Muuseumid / Tartu Linnamuuseum.

1960. aastatel olid sagedased õpilaste teadustööde konverentsid. Olgugi et õpilaste uurimusi hinnati kõrgelt üle Baltikumi, leidus tõsiteaduslike uurimuste kõrval ka argisemaid, meditsiini teaduslikust poolest kõrvale kalduvaid teemasid. Mõningaid pealkirju 1968. aasta õpilastööde konverentsist: “Nõidadest ja nõiarohtudest eesti rahvameditsiinis”, “Saunakultuurist maal”, “Sauna füsioloogilisest toimest”. Muuseas on viimase kahe töö kaasautor aastatel 1960-1972 direktoriametit pidanud Villu Parvet.

Õpilased pidid käima (eriti sügisel) ümberkaudsetes majandites hooajalistel töödel abiks. Näiteks osaleti 1980. aastal kokku neljas majandis saagikoristustöödel. Igasse majandisse suunati 25 õpilast, kes aitasid kartuleid ja suhkrupeete võtta, sorteerida, põhku kokku panna, lina koristada jm.

Kooli lõpetanud suunati tervishoiuministeeriumi jaotuskavade alusel töökohtadesse üle Eesti. Evi Samarüütel on meenutanud: “Koos meditsiiniõe diplomiga sain töölemääramise Hiiumaale, Emmastesse. Olin vaid 17-aastane. Vanemad olid minu pärast väga mures, sest Hiiumaa oli meile sama tundmatu kui Ameerika.”

Nõukogude ajal oli koolis läbivaks probleemiks ruumipuudus. Õpilaste arv suurenes pidevalt, kuid vajalikke ruume, kus saaks õppida, süüa ja magada, ei olnud piisavalt. 1949. aastast alates oli võimalik lisaks Veski tn ruumidele kasutada ka aadressil Pälsoni (tänapäeva Pepleri) 32 asunud Tartu Sanitaarhariduse Maja teist ja kolmandat korrust.

1968. aastast on teada, et ühiselamud asusid üle linna kuues erinevas kohas, mahutades vaid napilt sada õpilast. Üle 200 õpilase pidi ulualuse leidma erakorterites. 1976. aastal kolis Tartu Meditsiinikool aadressile Nooruse 9, viis aastat hiljem valmis kooli kõrvale ühiselamu, kuhu mahtusid kõik elamispinda vajanud õpilased. Märkimisväärse panuse uue ühiselamu rajamisse andis toonane direktori asetäitja majandusalal Kaljo Sastok.

KoolijuhidAastad
Valter Pärtelpoeg1945-1946
Richard Freimanaprill-juuni 1946
Morris Eitelberg1946-1950
Martin Boston1950-1958
Uno Meikas1958-1859
Irina Tammekand1959-1960
Villu Parvet1960-1972
Ivar Vaasa1972-1978
Hillar Tedrema1978-2000
Anneli Kannus2000-2016
Ulla Preeden2016-…
Sõjajärgse Tartu Meditsiinikooli (hilisema TTK) koolijuhid

Euroopaliku meditsiinikooli viimased 30 aastat

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järgne koolikorraldus on praegusele tudengile tuttavam. Tuleb silmas pidada, et tänased mitmekülgsed võimalused hariduse omandamiseks on kujunenud kogu taasiseseisvumisaja jooksul.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumine tähendas hariduses muuhulgas läänelike õppeviiside integreerimist õppesüsteemi. 1992. aastal alustatigi õdede koolitamist eksperimentaalkursusena Taani õppeplaani alusel. 1992/1993. õppeaastast hakati kooli taas vastu võtma keskhariduse saanud õpilasi.

1990. aastatel lõpetati velskrite ja sanitaarvelskrite ettevalmistus. Uue erialana oli koolis võimalik õppida põetajaks. Omaette õppekava vajasid radioloogiaõed, keda seni koolitati vaid lühiajaliste kursuste abil medõdesid ümber õpetades. 1999. aastal loodi eraldi radioloogiatehniku õppekava.

Käesoleva sajandi esimesel kümnendil muutus kool ka vormiliselt tänapäevasele sarnaseks. Aastakümneid Tartu Meditsiinikooli nime kandnud asutus nimetati 2005. aastal Tartu Tervishoiu Kõrgkooliks. Muudatus viidi sisse seoses kuue õppekava (õde, ämmaemand, bioanalüütik, tervisekaitse spetsialist, radioloogiatehnik, füsioterapeut) akrediteerimisega rakenduskõrghariduse tasemele. 2008. aastal otsustas Vabariigi Valitsus rahastada TTK uue õppehoone ehitamist. TTK tudengite koduks ja koolimajaks olev hoone Nooruse tänaval tähistab tänavu 10. sünnipäeva.

Kasutatud allikad

Tiiu Kõrran, et al. Sammud käänulisel teel. Eesti õenduse arengust 21. sajandini. Tartu: Eesti Õdede Liit, 2008.

Heidi-Maarja Melts. C. F. von Deutsch – Tartu esimene pediaater – Universitas Tartuensis: Tartu Ülikooli ajaleht, nr. 15, 19. aprill 2002, 3.

Inna Põltsam-Jürjo. … sest ämmaemandad pole linna heaks vähem vajalikud kui kaplan. Ämmaemandatest Eestis keskajal ja varauusaja algul – Tuna, nr. 4, 2019, 19-32.

Taimi Tulva, et al. Eesti õendus ajas ja muutumises. Tallinn: Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, 2020.

Rahvusarhiiv (edaspidi RA), EAA.T-1055.1.311. Kirjavahetus ENSV Kõrg- ja keskhariduse ministeeriumiga finantseerimise, töötajate autasustamise, ühiselamu olukorra ja muudes küsimustes, 1980-1981.

RA, EAA.T-1055.1.67. Kirjavahetus med-kooli juurde stomatoloogia osakonna asutamisest 1957. a.

RA, EAA.T-1055.1.439. Kroonikaraamat 1963-1981.

RA, EAA.2100.4.164. Kirjavahetus õdede kooli asutamise kohta ülikooli arstiteaduskonna juurde, 1925.

RA, R-2139.2.109. Tartu Meditsiinikooli õpetajate ja õpilaste töid, 1968.

RA, EAA.T-1055.1.442. TRÜ diplomitöö Tartu meditsiinikooli ajaloost 1925-1967, 1968.

Märksõnad: