Täiskasvanud patsientide kogemused kontaktisolatsiooniga

Artikkel tugineb Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis 2020. aastal kaitstud magistritööl „Täiskasvanud patsientide kogemused kontaktisolatsiooniga – kvalitatiivne uurimus“, juhendajad Janika Pael (Tartu Tervishoiu Kõrgkool) ja Merle Seera (Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut)

Tervishoiuasutustes tuleb piirata kliiniliselt oluliste haigustekitajate levikut, kuna nende põhjustatud haigused võivad olla raskesti ravitavad või anda suuri haiguspuhanguid. Haigustekitajaid kandvad patsiendid isoleeritakse ning kõige sagedamini kasutatakse kontaktisolatsiooni. Isoleerimine piirab aga inimese põhiõiguseks olevat vabadust, on seotud negatiivse mõjuga patsiendi psüühikale ning suurenenud riskiga välditavate ohujuhtumite tekkeks (1). Ameerika Ühendriikide haiguste kontrolli ja tõrje keskus (The Centers for Disease Control and Prevention, CDC) soovitab isolatsioonimeetmete rakendamisel otsida võimalusi minimeerida selle negatiivseid mõjusid patsiendi jaoks (2).

kevadel Tartu Ülikooli õendusteaduse õppetoolis kaitstud magistritöö eesmärgiks oli kirjeldada täiskasvanud patsientide kogemusi kontaktisolatsiooniga. Patsientide kogemuste arvestamine on väärtuslikuks sisendiks õendusabi kvaliteedi parandamisel ja tervishoiuteenuste inimkesksuse arendamisel. Uuritavateks olid seitse kontaktisolatsiooni kogemusega patsienti Eesti regionaal- ja keskhaiglatest. Inter­vjuud viidi läbi nelja mehe ja kolme naisega, vanuses 49-74 aastat ning intervjuude analüüsimiseks kasutati kvalitatiivset sisuanalüüsi.

Isolatsioonimeetmete ja infektsioonhaigusega seotud kogemused

Isolatsioonis elamine

Üksikpalati privaatsust peeti meeldivaks, kuna see pakkus halva enesetunde korral taastumiseks vajalikku rahu. Palatist lahkumise keeld põhjustas aga vangistuse tunnet, piirates liikumisvabadust ja sotsiaalseid suhteid. Üksinduses oldi nädalaid, mõnel juhul ka kuid. Vaikus ja kommunikatsioonivahendite puudumine tekitasid negatiivseid emotsioone ja igatsust suhtlemise järele.
„Minu meelest see oli nii hull, sa oled kinni seal täiesti üksinda, täitsa isoleeritud teistest. /…/ Sisse suletud ja kinni müüritud…“ (A)

Ruumi üksluisus ja tegevusetus põhjustasid aja aeglustumise tunde. Päev struktureeriti toidukordade ja protseduuride järgi ning aega püüti sisustada erinevate tegevustega. Meedia ja kommunikatsioonivahendid, lähedastega suhtlemine ja aknast välja vaatamine võimaldasid säilitada sidet välismaailmaga ning vähendasid üksindustunnet. Liikumist ja füüsilisi harjutusi peeti samuti oluliseks, kuid takistuseks võisid saada palati piiratud ruum ja harjutusvahendite puudumine.
„…kui sa tahad edasi elada, siis sa ju pead liikuma, aga kui ei saa (vähese ruumi tõttu)…“ (H)
Infektsioonhaiguse kogemine

Infektsioonhaigus põhjustas patsientidele vaimseid ja füüsilisi kannatusi. Tunti räpasuse, märgistatuse ja tõrjutuse tunnet ning hirmu tervisekahjustuse ja surma ees, mis tekitas masendust ja depressiooni. Emotsionaalset tuge oodati eelkõige tervishoiutöötajatelt, kuna lähedasi ei soovitud liigselt koormata. Hirmu soodustas aga tervishoiutöötajate poolt jagatud vähene või arusaamatu teave haigustekitaja ja nakatumistee kohta.
„…see nakkus… ma ei teadnud, mis asi see on, ja nad ei seletanud minu jaoks lahti, ja minu jaoks oli see õudne. /…/ ja öeldi, et selle jaoks ei ole veel rohtu välja mõeldud…“ (B)

Piiratud vabadus ja haigusest põhjustatud abitus võtsid iseseisvuse ja kontrolli toimuva üle, pannes patsiendid sõltuma personalist ja tekitades neis piinlikkustunnet. Raviotsuste langetamine patsienti kaasamata tekitas nördimust ja vastuseisu.
„Ja nad tahtsid mulle järjekordset operatsiooni teha, ja ma ütlesin, et ma ei taha seda. Aga nad minu arvamust üldse ei küsinudki. Kogu mäng käis üle minu pea. Mul ei olnud mingit sõnaõigust.“ (H)

Inimeste ja suhetega seotud kogemused

Patsiendid muretsesid endaga kokku puutuvate inimeste turvalisuse pärast, teavitades neid nakkusohust ja vähendades sotsiaalseid kontakte. Lähedaste tugi oli aga oluline, lohutades ning leevendades kehva enesetunnet ning aidates haiguse ja isolatsiooniga paremini toime tulla.
„…see lähedaste tugi /…/ ja see, et pidevalt nendega suhtled /…/ See oli ka selline leevendav tunne.“ (E)
Suhtlemist võisid takistada nii isikukaitsevahendid, kui ka patsiendi hoiakud. Näiteks väljendati traditsioonilist mehe soorolliga seotud arusaama, et mehed peavad olema tugevad ja ei tohi oma tundeid välja näidata.
„Ikka ju meesterahvas, mida ma nutan oma hädade üle sõprade ees /…/ Ma lihtsalt ei tahtnud, et sõbrad teaks, pole nagu kombeks.“ (E)

Kogemused tervishoiutöötajatega

Patsientide kogemused tervishoiutöötajatega olid erinevad. Mõned uuritavad olid isolatsioonikogemusega rahul ja leidsid, et teenindus ja ravi olid head. Kõrgema etapi raviasutuse ja tervishoiutöötajate suhtes tunti tänulikkust ja usaldust, sest usuti nende suuremasse professionaalsusesse. Hinnati tervishoiutöötajate sõbralikkust, huumorit, positiivsust, julgustamist ja usalduslikke vestlusi. Oluliseks peeti ka vestlusi arstiga.
„..ma oleksin pidanud kohe sinna (haiglasse) tulema, /…/ ma mõtlesin, et kui üldse keegi korda saab mu, siis on need X haigla arstid…“ (A)
„Mul tuli vahepeal isegi tunne, et nad pingutasid ennast üle. Ma ütlesin, et ma ei ole nii haige, et sa peaksid iga tunni aja tagant käima ja küsima, kuidas on. Aga nad ütlesid, et /…/ ma tulen ikka vaatama. Hoolisid…“ (G)

Negatiivsena kogeti tervishoiutöötajate vähest suhtlemist ja harvu palatikülastusi. Patsiendid tajusid personali palatisse mitte sisenemist ja üle ukse rääkimist ärevuse ja ettevaatlikkusena enese suhtes. Konfliktid ja haavav suhtlusviis põhjustasid emotsionaalseid kannatusi ning ebameeldiva kohtlemise kartuses ei soovitud personali häirida. Samas aga lepiti tervishoiutöötajate halva käitumisega ja vabandati seda välja.
„Enamus arstide puhul tundsin, et nad olid üleolevad minu suhtes, ainult mõned suhtlesid sõbralikult. Õed ka ei suhtunud minusse, kui samaväärsesse /…/ Ja mõnikord nad käitusid inetult. /…/ Võiks ikka suhtuda kui võrdsesse, mitte et sa tunned, et oled seal nagu mingi jäänus…“ (H)
„Aga mõni teine tuli ja plärtsus sinu peale ja kui sul oli niigi vilets tuju, siis… (tekitas masendust). /…/ Aga ma võtsin seda ka nii, et raske töö ja väike palk, aga samas ta teeb oma töö ära ju.“ (E)

Teabega seotud kogemused

Teadmised ja arusaamad

Isikukaitsevahendite kasutamine tervishoiutöötajate poolt pani mõned patsiendid arvama, et tegemist on tõsise haigusega. Samas arvasid teised, et haigus ei ole ohtlik, haigustekitajate leviku piiramiseks kasutusele võetud abinõud on piisavad ja infektsioon on ravitav. Avaldati teadmisi nakkuse põhjuste ja levikuteede kohta. Uuritavates tekitasid küsimusi aga erinevad nõuded haiglas ja kodus. Ei mõistetud, miks haiglas peab olema isoleeritud, kuid haiglast lahkumisel võib kasutada ühistransporti ja külastada avalikke kohti.
„…leiti mingi bakter ja ei tohi kokkupuudet teiste inimestega üldse olla… /…/ samas räägiti, et kui lähen välja, siis võin ju puutuda igaühega kokku. Algul ei saanud täpselt aru, kuidas ma siis pean olema seal (haiglas). Aga samas, kui lähen haiglast välja, võin sõita bussiga, trammiga, mis iganes, siis ei juhtu midagi.“ (A)

Teabe saamisega seotud kogemused

Kuigi mõned uuritavad olid tervishoiutöötajatelt saadud teabega rahul, kogeti ka informatsioonipuudust ja tervishoiutöötajate soovimatust teavet jagada. Kirjeldati eelneva teavitamiseta isoleerimist, mis oli ootamatu ja hirmutav kogemus. Teavet sooviti saada nii terviseseisundi kui haigustekitaja kohta, kuid selle saamiseks pidi patsient ise aktiivne olema. Iseseisev informatsiooni otsimine võis aga põhjustada ärevust, kuna infot ei osatud hinnata.
„…see teadmatus on kõige hullem /…/ see nakkus… ma ei teadnud, mis asi see on /…/ oleksin tahtnud teada, et kust see tuli? /…/ ma küsisin, aga nad ei vastanud mulle. Nad läksid nagu sellest jutust üle, nagu sellest teemast mööda.“ (B)

Informatsiooni defitsiidi põhjuseks võis lisaks vähesele teavitamisele olla ka jagatud informatsiooni raskesti mõistetavus. Kirjeldati vajadust arusaadava teabe järele ja tunti puudust kirjalikust infost. Ei teatud, kellelt informatsiooni küsida ja kardeti saada tõrjumise ning ebameeldiva kohtlemise osaliseks.
„Arst küll käis ja rääkis, kuid ei rääkinud seda, mida mina oleksin tahtnud teada. Ja ma küsisin, et palun selgitage mulle, tehke mulle puust ja punaseks, aga nad ikka räägivad oma ladina keeles kogu aeg. Sellist arusaadavat infot ei tulnud. Nad poevad selle keele taha ja sa ei saa midagi aru. Ma küsisin, et mida see tähendab, mis sa räägid, räägi mulle eesti keeles.“ (H)
Tervishoiutöötajate tegevuse jälgimine tekitas patsientides segadust. Kirjeldati nii liigset isikukaitevahendite kasutamist kui ka nõuete täielikku eiramist. Patsiendid kartsid isikukaitsevahendeid mittekasutavaid tervishoiutöötajaid nakatada.
„…osad panid küll korralikult selle skafandri selga. Aga oli ka õdesid, kes, ma mäletan, õhtul tulid süsti tegema ja ta isegi ei pannud kummikindaid kätte.“ (E)

Kokkuvõtteks

Patsientide kogemused kontakt­isolatsiooniga sõltusid isolaatori füüsilisest keskkonnast, infektsioonhaiguse iseloomust, suhetest ümbritsevate inimestega ning patsiendi teadmistest ja informeeritusest. Patsientide isolatsioonikogemuse parandamiseks on vajalik toetada nende kohanemist ja toimetulekut. Näiteks televiisori olemasolu ja isiklike esemete lubamine palatisse aitab leevendada üksildustunnet. Soodustada tuleks ka ajaviitetegevusi, füüsilist aktiivsust ning lähedaste külastusi.

Piisav informeeritus vähendab hirme ning soodustab patsientide ja nende lähedaste suhete säilimist, millel on haigete vaimsele tervisele oluline mõju. Lisaks suulisele informeerimisele peaks teave haigustekitaja kohta olema ka paberkandjal. Informatsioonivajadust tuleb korduvalt hinnata, kuna inimeste võimekus teavet vastu võtta võib sõltuvalt olukorrast olla väga erinev.
Õed on patsientide jaoks üheks peamiseks informatsiooniallikaks ning seetõttu peaksid ka neil olema infektsioonhaiguste ja isolatsioonimeetmete kohta korrektsed teadmised ning oskus teavet edasi anda. Samuti peaksid tervishoiutöötajas kasutama isikukaitsevahendeid vastavalt eeskirjadele, vältimaks väärarusaamade teket, mis soodustab haigustekitajate levikut ning hoiduma patsiente märgistavast käitumisest ja hoiakutest.

Autori kommentaar

Magistritöö tegemisel ei osanud ma kuidagi ette näha, et antud teema võib hakata väga paljusid kõnetama. Tööd lugedes tahaks kohe tõmmata paralleele ka käesolevale situatsioonile ja Covid-19 tõttu isoleeritud patsientidele, kuid siin tuleb arvestada, et kvalitatiivse uurimistöö tulemused ei ole laiematele gruppidele üldistatavad. Lisaks tuleb arvestada, et ka maailm on nende paari aasta jooksul väga palju muutunud. Igapäevaelus kommunikatsiooniks kasutatavate digivahendite ja -lahenduste kättesaadavus on ühelt poolt paranenud, kuid teiselt poolt on kõikide inimeste liikumis- ja tegevusvabadus mingil määral piiratud. Pandeemia eelselt uuritud kontaktisoleeritud patsientide ja täna Covid-positiivsena isoleeritud patsientide kogemused võivad suurel määral erineda.

Kasutatud allikad

Abad C, Fearday A, Safdar N. Adverse effects of isolation in hospitalised patients: a systematic review. J Hosp Infect. 2010;76(2):97-102.
Siegel JD, Rhinehart E, Jackson M, Chiarello L, and the Healthcare Infection Control Practices Advisory Committee. Guideline for Isolation Precautions: Preventing Transmission of Infectious Agents in Healthcare Settings. CDC, 2007. http://www.cdc.gov/hicpac/pdf/isolation/Isolation2007.pdf