Kas tantsimine on sport või kunst?

Olen tegelenud tantsimisega kogu oma elu. Õnneks sündisin ma totaalselt tantsulises ja loomingulises peres, mis viis mind lavale juba 4-aastaselt. Suurim rõhk oli võistlustantsul, sest kogu pere elutegevus on olnud just selle spordiala arendamine Ida-Virumaal, minu kodumaakonnas. Lisaks sellele olen tegelenud erinevate tantsustiilidega, muuhulgas ka stiiliga, mis kannab nimetust Tap Dance. Seda tantsuvormi iseloomustab löökpillina põrandale löövate stepikingade helide kasutamine. Lähtuvalt oma pikast teekonnast tantsumaailmas olen mitmeid kordi diskuteerinud inimestega teemal, kas tants on sport või mitte?

Paljud tantsijad väidavad, et tantsimine on sport, kuna see nõuab suurt füüsilist vastupidavust, tugevaid lihaseid ja muljetavaldavat painduvust. Olenemata sellest, millise tantsustiiliga sa tegeled, kasutad tantsides alati kõiki oma lihaseid. Treeningud kestavad sageli mitu tundi päevas. Lisaks on traditsiooniliste tantsustiilide puhul (nagu ballett ja kaasaegne tants) tavapärased tõsted, kus meesterahvad tõstavad oma naissoost tantsupartnereid õhku. Selleks kõigeks on vaja jõudu, mis tähendab, et tantsijad on sageli sama sportlikud kui jalgpallurid, jooksjad või ujujad.

Teisest küljest väidavad paljud inimesed, et tants on kunstivorm. Läbi tantsu saab näidata emotsioone, kujutada tegelasi ja jutustada lugusid. Muusika saatel tantsimine on loominguline ning silmale ja kõrvale visuaalselt paeluv, nagu etenduse vaatamine või professionaalse orkestri kuulamine. Sädelevad kostüümid, lavameik ja suured soengud on kunstilised ja fantaasiarikkad. Seetõttu on lihtne mõista, miks paljud inimesed peavad tantsu kunstivormiks.

Kuid mis on tegelikult kogu selle diskussiooni taga? Tantsimine on hea viis vormis püsimiseks igas vanuses. Sellel on palju füüsilisi ja vaimseid eeliseid, sealhulgas: parem südame- ja kopsude töö, suurenenud lihasjõud, vastupidavus ja motoorne võimekus, suurenenud aeroobne võimekus, kehakaalu kontroll, tugevamad luud ja sellest tingitud vähenenud osteoporoosi risk, parem koordinatsioon, paranenud tasakaal ja ruumitaju, suurem enesekindlus ja enesehinnang ning palju, palju muud. Lisaks loob tantsimine uue sotsiaalvõrgustiku ehk loob uusi sõprussuhteid, uusi väärtusi ning muudab inimese sotsiaalsemaks.

Kõigi nende positiivsete aspektide kõrval on aga oluline silmas pidada, et tantsijate seas on tihti näha ka läbipõlemissündroomi. Eriti nende seas, kes tegelevad tantsimise kui spordiga. Inimene, kes on kogu elu tegelenud tantsimisega, võib päeva pealt tunda, kuidas see ala ei too talle enam rõõmu ega midagi head. Tunda on märgatavat motivatsioonikadu ja vaimset väsimust. See juhtus ka minuga, kuid läks kiiresti üle ning juba täna olen jälle tantsuridades tagasi.
Tantsimisega tegelemisel on väga palju positiivseid külgi, kuid on ka omad miinused. Kindlasti on tants iga inimese jaoks omamoodi – kunst või sport. Isiklikult arvan, et tants on integreeritud ala, kus kunst ja sport käivad käsikäes, mis muudab selle veelgi erilisemaks. Proovige ja katsetage, te ei kahetse!