Töötamine kooli kõrvalt: kas pigem võimalus enesearendamiseks või lihtsalt tüütu lisakohustus?

Olen teise kursuse õendustudeng ja töötan juba septembrist saati Tartu Ülikooli Kliinikumis sisehaiguste osakonnas põetajana. Olen alati olnud suhtumisega, et enda kohustuste kõrvalt peab tungivalt jääma vaba aega ka iseendale. Selle tõttu ei ole julgenud ma kooli kõrvalt tööle asuda, sest lisaks koolile leidub mul igapäevaselt ka üsna mitu hobi ning olen alati tundnud, et rebin ennast niimoodi pooleks.
Mäletan, et peale esimest õppeaastat ja praktikate lõppu soovisin suveks endale tööd, mis oleks seotud mu erialaga. Esimest kursust õendustudengina lõpetades on võimalik alustada haiglas tööd põetajana ja selle ma endale otseseks eesmärgiks ka võtsin. Kirjutasin kõik osakonnad läbi, kuhu põetajaid otsiti, kuid vastuseks sain igalt poolt, et kohad on täis.

Arvan, et asi oli selles, et alustasin tööotsimisega pisut hiljavõitu. See tähendab, et suveks mul töökohta polnud ja olin põetajana töötamise mõtte ammu maha matnud. Suve lõpus, minu üllatuseks, kirjutas mulle vanemõde sisehaiguste osakonnast, et on avanenud koht põetajale ja küsis, kas mul on endiselt soov tööle tulla.

Kandikul tööpakkumine

Alguses, tõtt öelda, pisut kahtlesin, sest uus kooliaasta oli algamas ja muretsesin, et ei tule enda ajakavaga toime, kuid võtsin pakkumise siiski vastu, sest hiljem ei oleks mulle sellist võimalust enam avanenud. Nii võibki öelda, et tööpakkumine oli justkui kandikul ette toodud ja haarasin võimalusest kohe kinni.
Olin küll esimesel aastal kõrgkoolis palju põetusest õppinud, kuid reaalne elu haiglas on siiski teine. Õnneks olen varasemalt eaka praktikat sooritanud väljakutsete rohkes osakonnas, mis tähendab, et töö ei olnud minu jaoks võõras ja paljudki olukorrad tuttavad. Ma ei valetaks, kui ütleksin, et alguses oli päris raske. Raske oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Tööle minemisega kiiret ei ole, eriti veel kooli kõrvalt, kuid kui see on seotud sinu erialaga, siis enesearendamise eesmärgil soovitan seda kõigil teha.

Päevased vahetused, mida teen, on 12 tundi pikad ja selle aja sees saab jalga puhata ainult üks kord ja ka selleks, et süüa 10-15 minutit lõunat ja seejärel täisjalgadel enda tööd edasi teha. Öistel vahetustel aga võitlen jällegi unega, kuid pika peale harjub ka sellega. Mäletan ka seda, et esimesed kokkupuuted patsientide surmadega ei möödunud minu jaoks kergelt. Kuna haiglatöö on täis väljakutseid, on vaja kogeda kõige hullemat, et see sind aina tugevamaks muudaks ning et see tugevus oleks jätkusuutlik. Paraku pole võimalik haiglakeskkonnas töötada, kui sul pole selleks tugevaid närve või oled liialt emotsionaalne.
Töö, mida teen, on algusest peale vastanud minu ootustele, sest kõrgkoolis on meid ette hoiatatud raske koormuse eest, mis meid kooli lõpetades ees ootamas on. Mida aga õppetöö on meile vähe tutvustanud, on see, kuidas hakkama saada raske patsiendiga. Võtteid on meile küll õpetatud mustmiljoneid, kuid reaalsuses tuleb mõnikord läheneda raskemale patsiendile hoopiski teisiti. Kindlasti ei saa sa hakkama sellises olukorras üksinda ning vahepeal ei piisa isegi kahest põetajast, olenevalt toimingust.

Südamega tehtud töö on tänuväärne

Alatihti kuulen lähedaste käest ja uute inimestega kohtudes kommentaare, kui tänuväärset tööd ma teen. Jah, ma igal juhul nõustun selle väitega ja tänan kõiki, kes mind sellise komplimendi vääriliseks tundma panevad, kuid teiselt poolt olen arvamusel, et ütlus on ka pisut ülepaisutatud, sest usun, et ükskõik mis valdkonna inimene läheb tööle selleks, et anda endast oma parim ja igal erialal on omad võlud ja valud. Lihtsalt haigla personal vastutab inimelude eest, mis lisab meie tööle veidi rohkem adrenaliini.

Siiani on tööl käimine kooli kõrvalt olnud minu jaoks pigem kasulik teekond, sest õpingud on osutunud minu jaoks kergemaks tänu töö juures nähtule ja kogetule. Lisaks on see kasvatanud mind nii vaimselt kui ka füüsiliselt palju tugevamaks inimeseks. Mõnikord tuleb mängu ka suur väsimus, siis on ennast keerulisem motiveerida, kuid eks töine ja aktiivne eluviis eeldabki head ajaplaneerimisoskust, mida tuleb mul veel kõvasti harjutada.
Üldiselt olen arvamusel, et tööle minemisega kiiret ei ole, eriti veel kooli kõrvalt, kuid kui see on seotud sinu erialaga, siis enesearendamise eesmärgil soovitan seda kõigil teha, juhul, kui sa teed seda õige koormusega. Enda eesmärkide saavutamine ei seisne ainult töö tegemises, vaid töö ja vaba aja oskuslikus ärajagamises. Noore tudengina leian, et mul on veel terve elu ees, et avada endale hetkel veel suletud uksi ja nautida sel teel palju uusi seiklusi.