Kuna Tartu Tervishoiu Kõrgkool ei ole keeltekool, on arusaadav, miks keelte õppimiseks on ette nähtud nii vähe aega. Tulevased tervishoiutöötajad mõistavad võõrkeelte oskuse vajadust ja keeleõpetaja kohustus on maksimaalselt neid aidata.
Kui vene keele maht on ainult 2 EAP-d, siis heade tulemuste saavutamiseks peavad mõlemad, nii õppejõud kui ka üliõpilased, olema väga usinad. Õppejõu töö algab juba kursuse ülesehituse läbimõtlemisest. 52 tunnist nn kontakttundide maht on tavaliselt pool sellest mahust ehk 26 tundi. Ülejäänu jaotakse iseseisva töö ja e-õppe vahel. Kuna spetsiifilise erialakeele e-õpet (nt ämmaemandatele, füsioterapeutidele, radioloogiatehnikutele) pole eriti kuskilt võtta, koostab õppejõud ise interaktiivseid harjutusi ja paigaldab need üliõpilastele tuttavasse keskkonda. Samuti iseseisva tööna soovitab ta üldise meditsiini sõnavara omandamiseks lehekülge internetis, kus huvitavate harjutuste abil (nagu sõnavara- ja kuulamisviktoriin, trips-traps-trull jne) omandab õppija selliseid teemasid võõrkeeles nagu anatoomia, enesetunne jms kiiremini ja hõlpsamini.
Lisaks sellele mängivad osalejad kontakttundides rollimänge, koostades dialooge tervishoiutöötaja ja patsiendi vahel. Ei pea kartma grammatikavigu, kui need ei takista arusaamist. Vene keel on piisavalt keeruline, et niivõrd lühikese ajaga, nagu meie kõrgkoolis on, omandada nii grammatikat kui ka sõnavara. Loomulikult grammatika on oluline, kuid sellesse ei saa me süveneda ajanappuse tõttu, vaid eelkõige rõhutan sõnavara õppimist, et kiiremini alustada suhtlemist. “Kuigi grammatikat tundmata õpid sa õigesti kõnelema ainult emakeeles.” (Lomb 2016: 41). Rääkimata vene tähestikust, mis absoluutselt erineb ladina tähestikust. Algajate rühmaga proovin ma välja mõelda nipid, mis võimaldaksid minimaalselt tähti tundes õppida lugema ja rääkima.
Õppimiseks kasutatav aeg ei ole piisav põhjalike ja püsivate teadmiste omandamiseks. Võõrkeelte mahtu võiks küll suurendada, muidu saavad meie üliõpilased ainult mingi aimduse tervishoiu keelest. Julgustan tudengeid valima kõrgema tasemega rühma, kui reaalsed teadmised lubavad, sest parem on püüda kõrgema eesmärgi poole.
Vahel meie rühmad on küllalt suured ning nende rühmade puudus on aeglane edasiliikumine neile, kellel on äge temperament, ja vastupidi: tund võib tunduda liiga pingeline õppijale, kes on harjunud aeglasema tempoga (Lomb 2016).
Me vaatame tunnis võõrkeelseid videoid, sest kui me näeme nägu (miimikat, suu liigutusi), siis on lihtsam aru saada, mida räägitakse. Seega, koroonaajal on keerulisem pidada keeleloenguid auditooriumis mask ees, parem on siis olla Zoomis sisselülitatud kaameraga, ilma maskita.
Usus magister est optimus – parim õpetaja on praktika (lad. k.). See väljend kehtib ka võõrkeelte puhul. Kui keelt ei kasutata, jääb kõik õpitu kiiresti passiivsesse sõnavarra ja ajaga ununeb. Keelt tuleb pidevalt arendada. Siin toome välja mõned soovitused võõrkeelte edukaks omandamiseks toetudes Kato Lombi veendumustele, sest seda autorit võib usaldada, kuna ta valdab 16 keelt:
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli võõrkeelsetel õppuritel on võimalus osaleda eesti keele süvaõppes. Kõik, kes süvaõppes käivad, on viidud süvaõppesse ka Eesti Hariduse Infosüsteemis ning nende nominaalne õppeaeg pikeneb. Süvaõpe on seaduse kohaselt ette nähtud üliõpilastele, kelle eesti keele kui õppekeele oskus ei vasta kõrgharidustasemel õppimiseks esitatavatele nõuetele, õppe maht on 30 EAP-d semestris. Need tudengid ei saa osaleda teistes loengutes, vaid õppivad ainult eesti keelt.
Lomb, K. (2016). Kuidas ma keeli õpin ehk kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed. Kirjastus Verb. 2016.