Jaga
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire lühemaks variandiks on eestikeelses kirjanduses ATH. ATH ei ole haigus, vaid häire. Häiritud on keskendumine ja tähelepanu koondamine vaimset pingutust nõudvale tegevusele. ATH levimuseks on lastel 4-8% ning täiskasvanutel 3-5%.
Mida kujutab endast reaalsuses elu ATH-ga? Intervjueerisin kahte tudengit, Marianni (21) ning Steni (22), kes räägivad oma kogemusest aktiivus- ja tähelepanuhäirega.
Millised on Sinu peamised sümptomid?
Mariann: Üks valdavamaid sümptomeid on minu puhul alati olnud halb mälu – peamiselt mõtlen selle all lühimälu ehk kuhu midagi panin või mis mõte mul just oli, aga ka pikaajaline mälu on mul pigem kehv. Lisaks tunnen tihti, et mul on korraga liiga palju erinevaid mõtteid peas – need vahetuvad tihti, ei ole omavahel seotud ja arenevad eri suundades, mis on mõneti eelmainitud lühimälu probleemide põhjuseks. Samas on ka hetki, kus mul nagu oleks palju mõtteid, ent ma ei suuda ühelegi piisavalt keskenduda, et neist aru saada. ’Brain fog’ on väga hea väljend selle jaoks. Tean, et need mõtted on olemas, aga ma justkui ei näe neid. Veel samm edasi on ’zoning out’, kus ma küll näiliselt teen, vaatan või kuulan midagi, aga tegelikult on mu pea mõtetest täiesti tühi.
Samuti on minu jaoks alati olnud väga keeruline alustada mingi täiesti uue tegevusega. Tihti on selleks igasugused kirjalikud koolitööd, mis on vaja tähtajaks esitada. Need tööd tunduvad nii suuremahulised, nende tegemine näib võimatuna. Samas aga on mõnel hetkel huvi pakkuva tegevusega alustamine lihtne, kuid tihti kaob töö käigus see õhin ära ning projekt jääbki igavesti poolikuks.
Viimaseks lisan sellise mõiste nagu ’fidgeting’ (eesti k. ’nihelemine’). Teen seda üsna palju ja enamasti ise tähele panemata. See on rohkem nagu refleks.
Sten: Minu peamine sümptom on mäluhäire. Mu mälu on väga halb ja mulle ei jää asjad meelde. Näiteks unustan igapäevategevused ja õppimise. Ühesõnaga võin kõik kõige lihtsamad asjad ära unustada – näiteks mida ma täna tegema pidin või mida just paar minutit tagasi tegin – sellepärast, et mingi teine asi segas vahele.
Minu tähelepanu on ka väga lihtne kõrvale juhtida. Näiteks, kui vaatan telekat ning näen, et mu telefoni tuli teavitus, pean seda kohe vaatama. Või kui loengus olen ja keegi klõpsutab pastakaga, siis on see ainus asi, millele keskenduda suudan. Või siis, kui mõni inimene haiseb, suudan rohkem tema haisule keskenduda kui loengule endale.
Ühesõnaga, minu tähelepanu on ülimalt lihtne kõrvale juhtida.
Hüperaktiivus mul puudub, ent psühhiaatri ja psühholoogi sõnul on minu mälu ja muud sümptomid 99% halvemad kui teistel samas vanusegrupis.
Millal said ATH diagnoosi? Mida tundsid pärast diagnoosi saamist?
Mariann: Diagnoosi sain umbes poolteist aastat tagasi, 2021. aasta märtsis, peale psühhiaatri külastust. Mul on nii sotsiaalne ärevus kui ka ATH. Peale diagnoosi saamist tundsin nagu suur raskus oleks õlgadelt langenud. Lõpuks ometi sain ma aru, et ei ole lihtsalt teistest rumalam või arglikum, vaid mu aju ongi teistsugune ja seetõttu on minu kogemused samuti olnud teistsugused. Varasem lootusetus ja enesesüüdistamine kadusid, olen olnud enda vastu sellest ajast saadik lahkem.
Sten: ATH diagnoosi sain selle aasta veebruaris ja tundsin siis leevendust. Varem pidasin ennast lihtsalt rumalaks, aga nüüd tean, et sellel on põhjus.
Kuidas teid on ravitud?
Mariann: Psühhiaater kirjutas mulle välja sertraliini, mis leevendas mõnesid sümptomeid päris hästi. Eelkõige aitas see minu kiirustavate mõtete ja mäluprobleemide puhul. Suutsin sagedamini keskenduda ühele mõttele korraga ja seda kauem peas hoida. Seetõttu ei ununenud enam asjad suvalistesse kohtadesse ja suutsin keskenduda tegevustele, mida soovisin alustada. Ehk siis mu pea oli selgem.
Psühhoteraapiasse olen alles ootejärjekorras, kuid olen selle aja jooksul leidnud ise mõned nipid nagu näiteks süsteemide ja listide loomine ning suuremate tööde väikesteks osadeks jaotamine, mis on mind üsna palju aidanud.
Sten: Mind on ravitud kahe erineva ravimiga. Üks neist oli Elontril, mis minu meelest ei toiminud üldse. Kõrvalnähud olid esimesed 24 tundi ja siis need kadusid. Edaspidi ei täheldanud ma ei kõrvalnähte ega ka muud mõju. Kokkuvõttes oli see ravim minu jaoks täiesti kasutu.
Teine ravim oli Atominex, mis oli väga kallis: 56 tabletti sisaldav pakk maksis 80€. Kõrvalnähud kestsid väga pikalt, ca kuu aega ja need ei leevenenud kogu ravimi võtmise aja jooksul. Peamised kõrvalnähud olid jäsemete värisemine, kontrollimatu janu, külmavärinad ja iiveldus. Seega ka see ravi minu meelest tulemust ei andnud.
Psühhoteraapiat ei ole ma veel proovinud. Psühhiaater ütles, et mul pole selleks vajadust, aga võin seda teha, kui ise soovin. Kahjuks on see peaaegu võimatu, kuna ootejärjekord on väga pikk ja järjekorras on prioriteediks suitsiidsed patsiendid.
Kuidas ATH Sinu elu mõjutab?
Mariann: Kõige suuremat mõju olen alati tundnud koolis ja nüüd siis ülikoolis. Peamiselt mõtlen selle all erinevate kodutööde tegemist. Nimelt tean ma tihti mitu kuud ette, millal on mõne töö esitamise tähtaeg ning mõtlen enamasti sellele iga päev, kuid töö maht tundub nii suur, et isegi vaid sellele mõtlemine tekitab minus stressi. Seetõttu tunnen ennast pidevalt väsinuna ja pean puhkama, kuigi tegelikult ei ole ma muret tekitava tööga isegi veel algust teinud. Niiviisi jäävad kõik suuremahulised ülesanded viimasele minutile, mis tekitab omakorda lisastressi ja lõpuks on tähtaegadele vaja pikendust küsida.
Hobidega ei suuda ma samuti järjepidevalt tegeleda, vaid puhangutena iga mõne kuu tagant. Enamasti on selleks hobiks kunst. Mitu kuud ei ole mul mingit motivatsiooni ega inspiratsiooni midagi luua, kuid siis järsku tuleb palju mõtteid korraga. Seejärel tegelen hobiga iga päev, kuni see muutub jälle üksluiseks ja tuleb järgmine pikem paus. Aeg-ajalt tekivad mõned uued huvid ka, kuid need on enamasti lühiajalised – kestavad nädal või kaks. Mida vähem on mul võimalust nendega tegeleda, näiteks midagi saab otsa, seda on vaja juurde osta ja seetõttu tuleb oodata, seda kiiremini huvi kaob.
Suhteid minu ATH kuigi palju ei mõjuta. Välja tooksin vaid selle, et mõnikord on perioodid, kus on suhtlust väga palju ning see väsitab mu emotsionaalselt nii ära, et ma ei taha enam näiteks sõnumitele vastata. Kui ma aga kohe ei vasta, siis unustan vastamise üldse pikemaks ajaks ning kui see mulle meelde tuleb, on nii palju aega möödas, et enam ei ole sobilik vastata. Tunnen ennast sellepärast väga halvasti. See seostub ka eelpool mainitud pideva edasilükkamisega. Lisaksin võib olla veel, et mul on ebameeldiv komme pidevalt veidi hilineda kohtumistele sõprade ja lähedastega. Hakkan end tihti piisava varuajaga valmis sättima, kuid enne lahkumist meenuvad alati väikesed tegevused, mida tahan kodus enne ära teha: riided pesumasinasse panna, kotist asjad välja tõsta ja õiged asemele panna, prügi välja viia jne. Tean, et inimesed on pahased, kui mind ootama peavad ja väga raske on selgitada, miks ma hilinesin.
Sten: Koolis on mul väga raske loengutes keskenduda. Iga väikseimgi asi viib mu mõtted eemale. Raske on teha ka kodutöid, sest alati mõtlen juba ette, et see või teine asi on raske ja nii ma ei alustagi seda, vaid lükkan edasi, palju edasi… Väga, väga, väga palju edasi. Kui lõpuks kodutööd tegema hakkan, siis teen selle tuhinaga ära, nagu oleksin robot. Siis teen ma selle tõesti kiiresti ära – näiteks võin 1200-sõnalise essee kirjutada valmis paari tunniga.
Tööl unustan tihtipeale taskusse erinevaid asju. Pidevalt toon endale koju nuge ja pliiatseid. Kuigi mul on tööl rutiin olemas, unustan seal siiski mõningaid asju teha.
Mu elukaaslasel on raske minu ATH-ga toime tulla. Ta pigem pahandab minuga ning ei suuda sellega toime tulla, et mul on mäluhäire. Ma ei saa tihti lihtsamaidki kodutöid tehtud. Näiteks prügi välja viidud, kuna mul läheb see lihtsalt meelest ära. Minu kohta kehtib selline hea ütlemine: out of sight – out of mind. Kui ma näen tegemist vajavat asja, siis ma võib-olla teen seda, aga kui ma seda ei näe, siis ma kohe kindlasti ei tee seda ning isegi ei mõtle sellele. Näiteks on meil mõnikord umbes nädal aega pesu pesemata ja peaksin teadma, et meil see pesu seal on, aga kuna ma seda pidevalt ei näe, siis ma seda tähele ei pane. Nii see must pesu võibki sinna jääda.
Hobidega tegelen spurtidena. Kõige lihtsam näide on arvutimängud. Näiteks mängin ühte mängu 20 tundi järjest, aga järgmisel päeval vaatan sama mängu ning see ei meeldi mulle enam üldse. Või siis mõni hobi n-ö takerdub minusse. Kunagi mängisin airsofti ning ainus asi, millest ma mõtlesin, oligi airsoft.
Kas sinu sõbrad, tuttavad ja töökaaslased teavad Sinu ATH diagnoosist ja kuidas sellesse suhtutakse?
Mariann: Kõige lähedasemad teavad, ehk ema ja mõned sõbrad. Keegi neist ei ole suhtunud sellesse halvasti ning mulle tundub, et see on pigem asi, mis lihtsalt võetakse teadmiseks. Mida selle infoga väga ikka muud peale hakata. Võin loota, et ehk aitab see teadmine mind ja minu tegevusi natuke paremini mõista.
Sten: Kõik teavad minu diagnoosist, kuid kedagi minu diagnoos väga ei huvita.
Mis on kõige halvem ATH osa?
Mariann: Minu jaoks on see kindlasti pidev tegevuste edasilükkamine. Ma tekitan sellega endale väga palju lisastressi ja kõige hullem ongi vist see, et ma pidevalt mõtlen, kui väga mul on vaja midagi teha. Tunnen ennast nendel hetkedel täiesti halvatuna – ma ei saa oma keha liigutada, et teha esimesed vajalikud sammud, saan vaid mõelda ja ette kujutada nende tegemist. Tihti ei saa ma kellelegi sellest ka kurta, sest tavalise reaktsioonina küsitakse kohe, et miks sa siis varem ei alustanud. Väga raske on oma olukorda seletada inimesele, kes seda kunagi tundnud ei ole. Pidev tegevuste ja asjade ununemine ei ole samuti kuigi meeldiv.
Sten: Halb mälu. See segab kõiki minu igapäevaseid tegevusi. Mul on raske oma päevaga normaalselt toime tulla. Asjad, millega peaks iga täiskasvanud inimene hakkama saama – mina nendega hakkama ei saa, sest mul lihtsalt läheb meelest ära.
Kuidas saaksid teised inimesed Sinuga rohkem arvestavad ja mõistvamad olla?
Mariann: Tahaksin vaid, et lähedased võtaksid kasvõi teadmiseks, isegi kui nad täpselt ei mõista, et ma ei saa lihtsalt kätte võtta ja kohe tegutseda. See peab juhtuma minu enda valmisolekul, näiteks ma ei saa neid tegevusi enne kodust väljumist tegemata jätta, sest siis ei tee ma neid kunagi ja ma ei saa oma koolitöid lihtsalt alustada. Teadvustamine, et meie mõttemaailmad toimivad täiesti erinevalt, oleks minu jaoks juba suur lohutus. Lisaks pidev meenutamine, et mul on midagi tegemata, tundub minu jaoks mõnikord nagu mõnitamine ja ei aita üldse. Ma tean, et selle taga on hea tahe, kuid see teeb vaid mu enesetunde kehvemaks, kuna tunnen siis, et olen pettumuse valmistanud. Ma tean, millised mu kohustused on ja ma kindlasti kavatsen neid täita, kuid kahjuks lihtsalt viimasel hetkel.
Sten: Ega tegelikult väga ei saagi. Kui nad teavad, et ma olen midagi ära unustanud, siis nad võiksid olla rohkem mõistvamad, aga ei saa ju kedagi survestada ka. Inimestel ongi raske mõista midagi, mis ei ole piisavalt kajastatud ja on niivõrd aladiagnoositud.
