Elukestvad õppijad pürgivad tervishoiu-õpingutega unistuste poole

Uue õppeaasta algus kõrgkoolis pakub ühtmoodi elevust nii neile noortele, kes äsja gümnaasiumi lõpetasid kui ka neile, kel sellest möödas mitmeid kümneid aastaid. Soov sukelduda uute teadmiste järele ei küsi vanust. Oktoobris tähistatav täiskasvanud õppija nädal pöörab tähelepanu täiskasvanueas õppimisele, enesetäiendusele ja -arengule. Mis ajendab täiskasvanud inimest uuesti koolipinki istuma ning kuidas leida töö, pere ja hobide kõrvalt aega õppimiseks, uurin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kahelt tublilt, vapralt ja väga inspireerivalt tudengilt, Kairilt ja Pillelt.

Naine, kes mahutab ühte päeva töö, õpingud, pere ja spordi

Kairi Ustav (45) õpib õenduse eriala esimesel kursusel. Eelnevalt on ta 25 aastat töötanud turundusvaldkonnas nii rahvusvahelises ettevõttes kui ka kohalikus omavalitsuses, juhtinud Aura veekeskust ning nullist ülesehitanud Lõuna-Eesti suurima spaa- ja hotellikompleksi, V Spa. Täna tegutseb ta turundus- ja kommunikatsioonijuhina Eesti Rahva Muuseumis. Kodus kasvatab ta kaht poega ning tema süda kuulub jäägitult triatlonile. 

„Eks see täiskohaga tööl käimine, õpingud üle nädala, pereelu ja hobiga tegelemine on paras väljakutse. Triatloni harrastamine tähendab pikki treeninguid ja enesejuhtimise oskust. Õnneks on suvel koolivaheaeg ja siis saan spordile rohkem pühenduda. Kui varem vaatasin õhtuti mehega telekat ja jõime sageli veini, siis nüüd istun õhtuti ikka arvutilaua taga ja teen kodutöid või vastan töömeilidele. Kõike saab, kui aega hästi planeerida. Stressi pole veel tekkinud, sest saan pinged maha ujulas, rattasadulas või jooksurajal.“ ütleb Kairi, kes suvel lõpetas edukalt Tallinna Lennusadamas oma 8. Ironmani võistluse. Triatlonist, maratonide läbimisest ja talisuplusest võiks Kairiga veel pikalt rääkida, kuid viin ta ajas tagasi ja uurin, kuidas igipõline turundaja nakatus meditsiinipisikuga.

„Vanasti pidi omandama keskkooli ajal valikainena mingi eriala. Poisid valisid enamasti autoremondi, tüdrukud masinkirja. Mina valisin meditsiiniõpingud Tartu Meditsiinikoolis. Kolm aastat õpinguid, kaks suve praktikume Tartu Ülikooli Kliinikumi lastehaigla neonatoloogia osakonnas ja põetaja eriala oli viitega lõpetatud. Kuna olid 90-ndad, Eesti äsja iseseisvunud, oli pop majandust õppida. Omandasin Eesti Põllumajandusülikoolis teadusmagistri kraadi ettevõtluse ja ökonoomika erialal,“ sobrab Kairi oma kaugemates mälupiltides. 

Teine ja võib öelda, et elumuutev kokkupuude meditsiiniga on naisel aga mõne aasta tagune. Kui algas koroona, andis Kairi end üles vabatahtlikuna. „Esimesel aastal sain Tartu bussipeatustesse infoplakateid kleepida. Teise laine ajal kutsuti hooldekodudesse, mis asusid Tartust kaugel. Kuna kodus kasvab kaks poega, kes distantsõppel abi vajasid, ei olnud see mõeldav. See oli hetk, mil mõtlesin, et võiksin oma meditsiiniharidust uuendada, et saaks haiglasse appi minna. Võtsin kooliga ühendust. Paluti varuda kannatust, sest tsükliõpe algas alles talvel. Sisseastumiseksam läks hästi ja samm unistuste täitumise suunal oli tehtud,“ annab Kairi kiir­ülevaate oma jõudmisest meditsiinivaldkonda ning tagasi koolipinki. 

Kuigi turundusvaldkond on glamuurne, täis põnevaid projekte, üritusi ja suhtlust väga paljude säravate inimestega, jääb Kairi siiski endale kindlaks: „Olen 45-aastane. Kes tahab 60-aastast turundusjuhti? Isegi muuseumi jaoks oleksin siis liiga vana. Pigem sobiksin eksponaadiks. Eesti perearsti keskmine vanus on 55,5  aastat. Õdesid on alati vaja. Meditsiiniharidus on minu III pensionisammas. 25 aastat olen tööl käinud, 25 aastat veel ees. Miks mitte proovida midagi muud, mis mind päriselt huvitab ja kus saan teistele kasulik olla.“

Lõpetuseks küsin Kairi tulevikuplaanide kohta. Kas ta tõesti plaanib keerata turundusele selja ja siirduda uude ajajärku? „Kui kõrgkooli lõpetan, on mul plaanis teha koduõendusfirma. Rahvastik vananeb ja vajadus personaalmeditsiini järgi kasvab. Kui leian investori, tahaksin teha ka oma vanadekodu.  Kui Ukrainas sõda algas, astusin ka Naiskodukaitse meditsiinirühma. Loodetavasti ei lähe mu abi sõjatandril vaja, aga vabatahtlikuna saan üritustel panustada ikka. Kindlustunnet loob ka teadmine, et kõrgkooli lõpetajad kantakse Euroopa tervishoiutöötajate registrisse ja saaksin töötada ükspuha millises Euroopa riigis,“ avab naine oma tulevikuplaane. 

Ma ei kahtle sekunditki, et peagi kuuleme Kairi koduõendusfirmast või vanadekodust. Seda raudnaist ei peata miski.

Kui joogaarmastus viib lõpuks füsioteraapiarännakutele 

Pille Eikneriga (50) tutvusin kevadel meie ühises loengus. Ka tema on pikalt töötanud kommunikatsioonivaldkonnas, lõpetanud sotsioloogia cum laude ja kaitsnud majanduses MBA. Ta on asutanud Black Dog Jooga stuudio ja on seal ka ise õpetaja. Samal ajal õpib ta Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis füsioterapeudi õppekava kolmandal kursusel.

Pille võtab oma teekonna uue elupeatüki juurde kokku järgnevalt: „Pidin pärast keskkooli Tartus arstiks õppima, aga viimasel hetkel muutsin eriala – mul on magistrikraad nii sotsioloogias kui ka majanduses. 25 aastat tagasi hakkasin joogaga tegelema, millele lisandus huvi traditsioonilise hiina meditsiini vastu. Samuti uurisin ja katsetasin Eesti ravimtaimi. Joogatunde juhendades tajusin, et inimesed tahavad enam teada oma kehas toimuvast ja see innustas mind juurde õppima, et oskaksin nende küsimustele vastata. Alustasin 12 aastat tagasi Rene Bürklandi käe all hiina meditsiini ja nõelravi õpingutega, millele lisandus Tom Myersi müofastsiaalsete liinide õpetus, meditatsioon ja hingamistehnikad. Ühel hetkel mõtlesin, et võiks oma pikaajalise huvi inimese tervise parandamise vastu ametlikuks teha, seepärast otsustasingi füsioteraapiat õppima tulla.  Tegin otsuse 48 aasta vanuses, kuna arvasin, et arstiks on liiga hilja õppida. Elu viib sind lõpuks ikka sinna, kuhu pidid minema.“

Arutame Pillega, kas uute teadmiste omandamise juures on ka midagi ületamatut ja kuidas eksamiperioodil ellu jääda, kui samal ajal tuleb end veel jagada töö ja pere vahel. Naise sõnul on õppimisprotsess talle pigem väga inspireeriv ja seda tuleks nautida. 

„Saan kohe 51 ja minusuguse vana õppija eelis on see, et tean täpselt, mida tahan ja oskan selle järgi oma elu korraldada. Mul on lapsed juba suured ega vaja mind igapäevaselt, saan võtta palju aega iseendale. Lapsed räägivad, et inspireerin neid ka oma õpingutega ja neil on hea meel, et ema teeb teoks asju, mis talle meeldivad. Minu tütar alustas sel sügisel õpinguid Maastrichti ülikoolis spordipsühholoogia erialal. Räägime temaga tihti kooliteemadel ja see on väga tore, et meil  on, millest rääkida. Kõige noorem poeg õpib gümnaasiumis, Tallinna Prantsuse Lütseumis ning temagi rõõmustab õppijast ema üle. Minu kõige vanem lapselaps läks sel sügisel kooli ja vanavanemate päeval palus õpetaja igal lapsel nendest midagi rääkida. Emili teatas kõigile: „Minu vanaema on üliõpilane!“ Rollid muutuvad, neisse ei pea kinni jääma! Mina olen rõõmuga mõlemas „rollis,“ räägib tudengi staatusega vanaema.

Pille edasine plaan näeb ette hakata füsioterapeudina praktiseerima Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH). Tema soov on keskenduda onkoloogiliste patsientide füsioteraapiale. „Praktikal olles tekkis PERHi tiimiga väga hea klapp ja miks mitte seda sünergiat kasutada. Poole ajast jätan aga magistriõpinguteks Tartu Ülikoolis, ikka füsioteraapias.“
Palun Pillel anda veel mõni hea soovitus neile, kel on mõtteis vanemas eas tulla uusi teadmisi omandama, aga siiski pelgavad? 
Naise sõnum on lihtne: „Lase hirmud ja eelarvamused lahti ja hakka peale!“

KOMMENTAAR

Anne Vahtramäe,
õppimisest nakatunu

Õppimine on kummaline asi. Õppida võib erineval eluperioodil. Õppida võib erinevas kohas ja õppida võib erineval moel. Õppida võib õpitavat teadlikult valides, aga ka lihtsalt automaatselt kasutusele võttes. Õppimine võib toimuda raamatuvirnades tuhnides, katsetades ja proovides, konspekte markeriga kirjuks jutitades, skeeme ja tabeleid joonistades, jälgides ja jäljendades, tagasisidet kuulates. Õppimine võib pakkuda tohutult suurt rõõmu ja ka tohutult suurt frustratsiooni. Õppides võib olla edukas ja võib ka läbi kukkuda. Loodetavasti ajutiselt. Õppimine võib mõnikord kulgeda mängleva kergusega ja teine kord on see raske nagu palgi tassimine. Õppimine võib tekitada hulganisti küsimusi ja anda palju vastuseid. Õppimine on otsekui healoomuline krooniline haigus, mis aeg-ajalt ägeneb ja siis inimese jälle koolipinki toob. Olenemata vanusest. Olenemata juba olemasolevatest koormatest. Lihtsalt – vajadus õppida on nii suur.

Meie kõrgkoolis õppijate vanuseline ja eelnevalt omandatud hariduslik taust muutub aasta-aastalt järjest kirjumaks ja see on rikkus. Need, kes otse koolipingist õppima tulnud, on õppimisega, kontrolltööde, testide ja eksamitega harjunud ja suhtuvad hindesse loomingulisemalt. Kuid nende elukogemus on väiksem. Need, kel elukogemust rohkem ja koolipingi nühkimisest pikem aeg möödas, on ühest küljest väga teadlikud mida ja miks nad on õppima tulnud, aga teisalt on nad väga tundlikud tagasiside suhtes. Kindlasti neil on rikkalik pagas kogemusi, mille jagamisest on ka noorematele suur kasu. Olen pannud tähele, et neil kursustel, kus on kogenumaid õppijaid, on küsimusi rohkem ja diskussioonid pikemad ning tundub, et sellest saavad kasu ka need, kes hetkel kaasa ei räägi.

Kui aga olla väga teadlik oma valikust ning õppimise vajadusest, sellest et õppimise eest vastutab õppija ise, on võimalik päeva mahutada veel palju olulisi asju – pere, töö, treeningud või kohtumised sõpradega, teatri- ja kontserdielamused ja veel palju muud. Uskuge, see kõik saab tehtud, kui õppimise eest ise vastutus võtta. Head elukestvat õppimist!